Kunstilised filmid, mida pead nägema

Tihti liigitatakse kunstilised filmid “friikide pärusmaaks” ja sellega ei seoses ei lasta ka kõige laiaulatuslikumasse kinolevisse. Selliseid filme võib tihti leida hoopiski kinodest nagu Sõprus ja Artis Tallinnas ning Athena või Elektriteatri kino Tartus. Siiski tasub vaadata mööda levinud eelarvamustest ja minna taoliseid kunstilisi šedöövreid julgelt vaatama. See, et film on kunstiline, ei tähenda absoluutselt seda, et sellel puudub sügavam sisu või mõte. Otse vastupidi! See annab märku sellest, et lavastaja ja kunstiline meeskond filmi taga on panustanud tavapärasest veelgi rohkem aega ja energiat, et viia linateos kunstiliselt uuele tasemele.

2001: Kosmoseodüsseia

Stanley Kubricku meisterlik ulmefilm on üks paremaid kunstilisi filme, mis iial on ajaloos tehtud. Põhjused on lihtsad. Selles on väga tugev emotsioon, pildiliselt ilus keel ja haaravad kaadrid, mis ei unune enamus vaatajatel pikaks-pikaks ajaks. Pealegi pani see film juba selle väljalaskeaastal inimesi arutama selle üle, mis võiks kunagi tulevikus maailmast saada ja kas me ikka läheme kosmosesse elama. Paralleele võib tõmmata tänapäevasema kassatüki “Algus”-ega, mis samuti tekitas diskussioone inimkonna võimalike sammude üle astumaks lähemale elule avakosmoses või kuskil veelgi kaugemal universumi sopis.

Teekond hukatusse

Selle filmi kunstilise poole eest vastutas Conrad L. Hall, kes sai postuumselt 2003. aasta Oscari parima kinematograafia eest. Tema lõplik töö oli tohutu võit, mis kätkes endas vormi ja sisu ideaalset koostööd. Iga tema loodud stseen oli kaunis ja tekitas paljudes vaatajates tunde, et neid on justkui teise maailmasse viidud. Sama mehe tööde hulka kuuluvad ka “Külmavereliselt” ja “Ameerika iludus”. Mõned eksperdid ja kriitikud on väitnud, et see film on lausa nõnda ilus, et iga üksikut kaadrit võiks kasutada eraldi pildina mõne galerii seinal. Need on julged väited, aga tegu on tõesti filmiga, mis täidab ootusi ja ületab neid isegi mitmekordselt!

Amélie

Prantsusmaa kassahitti peetakse üheks tõeliselt kauniks filmiks. Nimelt on sellel filmil erksad kaadrid, millelt peegelduvad värvid vastu pea ideaalsel kombel. Samuti on kasutatud järeltöötlusel soojasid toone. 2010. aastal valiti Ameerika filmioperaatorite ühingu poolt Amélie üheks eelmise kümnendi kõige paremini üles võetud ja visuaalselt töödeldud teoseks.

Süütud enesetapud

See 1999. aasta film räägib 1970ndatest aastate Detroidist, mil neli kohalikku poissi muudavad ühe tüdruku endale kinnisideeks. Vaatajad on nimetanud seda filmi peaaegu kummitavaks, kuna seal on kasutatud mitmeid kunstilisi võtteid, mis jätavad loo meelde veel pikaks ajaks. Kasutatud on “eeterlikku” taustamuusikat, kauneid näitlejaid ja väga head kaameratööd. Kuulujuttude kohaselt keelati film mitmes maailma riigis ära, kuna see oli seotud tundlike teemadega. Sellegipoolest peetakse seda tagantjärgi 2000. aasta Oscarite valimisel üheks kõige suuremaks konkurendiks “Tabamata imele”.

Pulp Fiction

Mida teeb Quentin Tarantino 1990ndatel välja tulnud kultusfilm siin nimekirjas? Sellest ei tohiks olla küsimustki, kuna filmide kunstilisus ei väljendu ainult nende ilus või erilisuses. Vahel võib olla mõni film lihtsalt niivõrd omapärane ja lahe, et see kirjutab end hetkega pikemaks ajaks filmide ajalukku. Pulp Fiction on üks selliseid teoseid, kuna selle tegemisel on kasutatud väga loovaid lähenemisi monteerimisel, näitlejate valikul ja isegi temaatika stsenaariumiks kujundamisel. See on üks põhilisi filme, mille järgi hakatakse aastakümnete pärast Quentin Tarantinot mäletama.